Veetleva viirastuse juhtum

«Drake pühkis hoolikate liigutustega laubalt higi. «Sa võid teha kõige kuratlikumaid asju, Perry,» ütles ta.
Della Street ütles kartlikul häälel: «Kuidas sa nüüd selgitad fakti, et Eleanor, kes enne ütles politseile, et ei mäleta midagi vahepealse aja või selle aja kohta, mis pärast tema pulmareisile siirdumist edasi sai, teatas sulle korteri asukoha, kus Douglas Hepner elas, ja andis sulle korteri võtme?»
Mason sõnas: «Selle silla ületan ma siis, kui selleni jõuan.»
«Kõige õudsam on see,» oigas Drake, «et mingit silda ei ole. On ainult kuristik, ja kui sa selleni jõuad, siis tuleb sul hüpata.»»

Esmakordselt 1955. aastal ilmunud «Veetleva viirastuse juhtum» on suurejooneliselt dekoreeritud rikas, ilus ja tuulepäine tütarlaps, peotäite kaupa kalliskive, valenimed ja väljapressimised. Mõrv, mis paratamatult järgneb, ei olegi nii muljetavaldav. Ringkonnaprokuröri süüdistus aga küll kohtusaali ei tule isegi publikut, sest kõik on kindlad, et vaadata pole midagi. Mason ei loobu siiski kliendist ega tõeotsimisest. Tõeni jõuab ta oma tavapäraste riukalike meetoditega ning juhtumi lahendus ilmub kohtusaalis otsekui jänes mustkunstniku kübarast. Veetleva viirastuse kaitsel esineb Mason ristküsitlusega, mis kuuluvad tema ja Erle Stanley Gardneri võluvamate hulka.