Jean-Christophe III

«Jean-Christophe» on romaan, milles tegevustik keerleb tihedalt ühe peategelase ümber. Ometi kvalifitseeritakse nõukogude kirjandusteaduses teost õigesti sotsiaalseks romaaniks. Autor ise on ütelnud, et ta oma teoses on kujutanud ühe sugupõlve traagikat, mõeldes selle all just imperialismi ängistavas õhkkonnas üleskasvanud intelligentsi. Teoses on kirjanik ulatuslikult kritiseerinud manduvat kodanlikku kultuuri, eriti muusikaelu Prantsusmaal ja Saksas. Rolland vastandab mõlemal maal kaht kultuuri. Jean-Christophe´i noorus möödub Saksas, kus Wilhelmi režiim on lämmatanud Goethe ja Beethoveni traditsioonid, kus suur anne on hukkumas filisterlikkuses, väikekodanlikuks pisendunud vaimses elus. Pariisis satub noor muusikamees algul kokkupuutesse ainult imperialistliku Prantsusmaaga, kus võimutseb müüdav kodanlik demokraatia ja vohab dekadentlik ideelage kunst. Pikkade otsingute ja kannatuste järel avastab ta oma sõbra Olivier´ abil teise, Rolland´i Prantsusmaa, s.o. humanistliku intelligentsi Prantsusmaa.

III köide. Sõbratarid. Põlev põõsas. Uus päev