Tünnissõit

Šarapov võttis istet, sättis prillid ninale ja silus oma valkjashalle juukseid.
«Paarkümmend aastat tagasi töötas meil siin keegi Tretjakov. Ta oli erakordselt võimekas uurijana ja tema töötulemused olid lausa fantastilised. Ei olnud kurjategijat, keda tema poleks suutnud rääkima panna! Mees sai kuulsaks ja temast peeti kaua lugu. Aga kord võtsime me Ilja Ljandresiga ühes vargapesas kinni Roti-Fomka. See oli vastik bandiit - ettevaatlik ja õel nagu rott kunagi. Hakkasime teda pinnima, Ilja oskas suurepäraselt üle kuulata, noh, lühidalt - Fomka tunnistas end Bankovski põiktänavas toimepandud mõrvas süüdi. Me tutvusime tolle süüasjaga - mõrv oli sooritatud kolm aastat tagasi - ja jäime jahmatusest tummaks. Kuritegu oli avastatud, kahekümneks aastaks vangimõistetud mõrvar kannab oma karistust. Me nõutasime arhiivist uurimistoimiku ja tutvusime sellega. Kaebealune oli algul kaua kategooriliselt keeldunud süüd omaks võtmast, viimaks aga end siiski süüdi tunnistanud - asja oli uurinud Tretjakov ise. Uute asjaolude esilekerkimise tõttu hakkasime asja uuesti uurima, nägime hulk aega kurja vaeva. Ja meil läkski korda tõestada, et mõrva oli toime pannud Roti-Fomka, süüdimõistetul polnud sellega midagi pistmist...»
«Miks ta end siis süüdi tunnistas?» küsis Saša.
«Tretjakov pressis talle peale, ütles: sinu süü on ümberlükkamatult tõestatud ja reputatsioon vilets, ainuke šanss kõrgeimast karistusmäärast pääsemiseks on puhtsüdamlik ülestunnistus - niiviisi jääd vähemalt ellu. Mees oli nõrga iseloomuga ja nõustus. Pärast seda revideeriti kõiki süüasju, mida Tretjakov oli uurinud, ja selgus, et ta oli korduvalt sääraseid võtteid kasutanud...»