Raudne kuningas

Raamat käsitleb Prantsuse kuninga Philippe Ilusa viimast eluaastat 14. sajandi alguses: tuleriidal hukatava Templirüütlite suurmeistri needust, abielurikkumiste paljastamist kuninga perekonnas, süüdlaste karistamist ning needuse täidemineku algust. Ajalugu muutub M. Druoni esituses romaniseeritud isikulooks, “tõestisündinud romaaniks”, kuid see-eest on peaaegu kõik tegelased ajaloolised isikud ning sündmustik tuvastatud hoolika uurimistööga. Autori hoiak on läbinägeliku ja erapooletu, kohati irooniliselt üleoleva jutustaja hoiak. Ometi tunduvad tal tegelaste seas olevat ka oma soosikud. Teda veetlevad tugevad, ülekeeva elujõuga isiksused, kes teevad ajalugu oma äranägemise järgi. Kuid hoolimata niisugusest sangarite kultusest püüab autor näidata ka kõiki ohtusid, mis tulenevad absoluutsest despootlikust võimust ja sellega kaasnevatest saatuslikest vigadest. Autori täielik põlgus kuulub aga “lollakatele kuningatele, kes tahavad juhtida oma ligimesi, ilma et nad selleks suutelised oleks”. Neile ei andesta ta midagi.