Pickwick-klubi järelejäänud paberid 1. osa

«Pickwick» pole vähemalgi määral autobiograafiline. Kuid ta tähistab nii tähtsat järku autori loomingulises arenemises ja on selle ajajärgu sündmustest suurel määral mõjutatud.
Romaani idee tekkis täiesti juhuslikult. Äsjaasutatud kirjastusäri Chapman & Hall oli pöördunud oma kirjandusliku toimetaja Whiteheadi poole ettepanekuga kirjutada humoristlik teos, mis võiks ilmuda igakuulistes vihkudes. Ta oli mõne aja eest oma ajakirjas avaldanud Dickensi visandi ja soovitas ettevõtte omanikele kõnelda asjast Dickensiga.
Kui kirjastuse kaasdirektor Hall seepeale külastas Dickensit, osutus viimane talle täiesti tundmatuks. Ettepanek esitati tagasihoidlikus vormis. Karikaturist Robert Seymouril olla tekkinud mõte avaldada rida humoristlikke joonistusi, mis kujutaksid pühapäevakütiklubi abitute liikmete kummalisi sissekukkumisi. Neid pilte peab varustama tekstiga. Dickensile oli see ettepanek majanduslikult teretulnud. Kirjastajate kavatsus muudeti tema poolt vaid selles osas, et mitte tema ei selgita teksti abil kunstniku pilte, vaid kunstnik illustreerib tema poolt koostatud teksti.