Mehhiko õudusjutt

Üksik maamõis. Hirmuäratavalt karismaatiline aristokraat. Vapper neiu, kes on kutsutud ohtlikke saladusi paljastama… Glamuursetel 1950ndatel toimuv „Mehhiko õudusjutt” on „rabav etüüd klassikalise õudusloo ainetel” (Kirkus Reviews).
Ta püüab mind mürgitada.
Sa pead siia tulema, Noemí.
Sa pead mind päästma.
Noemí Taboada saab segasevõitu kirja oma hiljuti abiellunud onutütrelt, kes palub, et teda mingist salapärasest hukatusest päästetaks. Teadmata, mida karta või oodata, sõidab Noemí kaugesse maamõisa, millel nimeks Kõrge Koht. Ta ei tunne onutütre abikaasat ega tea ka tollest maanurgast õieti midagi.
Samuti ei ole ta kellegi päästja: ta on glamuurne debütant, kelle šikid kleidid ja punane huulepulk sobivad kokteilipidudele, mitte pärapõrgus asuvasse mõisa. Aga ta on kange ja nutikas, alistamatu tahtejõuga tüdruk, kes ei karda kedagi: ei onutütre ühtaegu ohtlikku ja ahvatlevat meest, ei tolle muldvana patriarhist isa ega maja ennast, kust imbub Noemí unedesse jõledaid nägemusi.
Tema ainus liitlane ses ebasõbralikus paigas on noorem perepoeg. Häbelik ja õrn, tahab ta Noemíd aidata, kuid ka tema võib varjata oma perekonna süngeid saladusi. Langenud Kõrge Koha hirmutava ja peibutava maailma lummusesse, saab Noemí peagi teada, et sellest mõistatuslikust majast ei lahku keegi.