Kirjad sõgedate külast

Enne esimest maailmasõda vedas Mihkel piiritust. Julgust tal oli, julmust oli, kuid siis, kui asi päris hoogu läks, jättis ta järele lihtsal põhjusel - mitte keegi ei olnud nõus hakkama tema paadikaaslaseks. Nimelt uppus ühel reisil Meemelist tagasi temaga kaasasolnud mees.
Muidugi - piiritusepaat pole klooster, piima seal ei jooda ning säärane õnnetus on alati võimalik. Kuid Mihkli kohta hakkas liikuma tume, salajane kõmu, nagu oleks tema käsi segatud sellesse surma. Võib-olla üks või kaks inimest usuvad seda kogu külas, ja needki ebakindlalt, kuid inimene elab ja tema peal on tõestamata süüdistuse vari, mis, kui selles oleks ka sajas osa tõtt, on küllaltki hirmus.
«Ma usun, ta tappis aeruga,» lõpetas Ingel.