Kibekäppade küpsetuskojas

Vana-aasta õhtud Narvas tulid-läksid ajavoolus vaikselt ja lumistena. Ega mäletanud ma ühtki aastakünnist, mil poleks õnne valatud või papa ei oleks vastu klaasi tilistanud. Ent neljakümnendal vastu neljakümne esimest, kui Saksa-Inglise sõjarindel suurtükitorud varitsesid maad, õhku ja vett, inimestest rääkimata, paistis algul kõik teistviisi minevat. Ja seda mu kasuisa tõttu, kes oli pärast suurt juunipööret kui mereväe vanemallohvitser Tallinna miinisadamasse ametisse saadetud. Nõnda olimegi äkitselt jäänud vanasse Narva linna emaga kahekesi.