Väike teater

«Lasteaias ta keeldus istumast ja uksehoidja ütles, et ta «streigib»,» ohkas Milie. «Ma pean nüüd ära minema, ja mul on piinlik teda niisugusena siia jätta.»
«Ta näib tõesti kangekaelne olevat,» tähendas memme pead vangutades, «ma kardan küll, et ma temaga häda ja vaeva näha saan!»
Sel hetkel kostis üks «kirevase päralt» ja nähtavale ilmus taat, kurguni ulatuv sinine põll ees, mis jäikades voltides tal peaaegu pöidadeni langes. Ta heitis võõrastele tulivihase pilgu, istus õlgpõhjaga toolile ja torises tasakesi, nähes tühje kohvikruuse.
«Kas tahad kohvi?» küsis memme, et tormi ära hoida.
«Kohvi, kohvi, me jääme päris lagedaks sinu kohviga! Nii et oma kodus ei saa siis ka enam rahu, kirevase päralt?!»