Põrgupõhja uus vanapagan

Nõnda siis, kui Põrgupõhjale eksis mõni usklik ärimees, kes müütas vagu raamatuid, ei saanud ta kunagi kaubale, kuigi Juula tundis tähti ja oskas neid kokku veerida, sest Jürka ütles alati, et milleks veel vagad raamatud, kui ta orjab Antsu oma hingeõnnistuseks niikuinii. Ja kuigi peaksid mõned patud veel sellest üle jääma, siis need tasub ta koduse tööga, mida ta teeb, niipalju kui vähegi jaksab.
Töörahu rikkusid vahetevahel ka teised kaubapakkujad, kes kiitsid oma jalgrattaid, õmblusmasinaid, grammofone ja muud moodsat rämpsu, lubades kõike anda muist muidu, muist poole hinnaga, muist järelmaksuga. Jalgrattaga tegi Jürka proovi, aga selle tallas ta enne nässu, kui jõudis sõitma õppida: välja pidi ta tema ikkagi maksma, milleks ta müüs lihunikule härjavärsi. Hea veel, et rattamüüja ja lihunik juhtusid korraga tulema, võis ühe käest raha võtta ja ilma suurema vaevata teisele anda. Pealegi oli rattamüüja nii lahke saks, et lõi härjavärssi tagant, kui lihunik ise hoidis ohelikuotsa. Nõmda läksid nad ilusa värsiga, ainult nässutallatud ratas jäi Jürkale. Aga sest ajast saadik näitas Jürka igale kaubapakkujale õueväravat, ja kes sealt kaudu küllalt ruttu minema ei saanud, selle saatis ta priiküüdiga aia taha oma õuest välja.
«Ma hoiatan vägivalla eest!» karjus kaubapakkuja.
«Olen peremees,» vastas Jürka, «kuis siis ilma vägivallata.»
«Vaat kui toon politsei, siis näed, kes on peremees!»
«Kui tood, eks siis ole politsei.»