Pagevad killud

«See ebatavaliselt kaunis raamat on terve maailm. «Mida küll keha meid uskuma sunnib? Et me pole kunagi meie ise, kuni meis pole kaht hinge.» Võib-olla on just sellesse kätketud terve maailm. «Athos, kui suur on õieti süda?» küsisin temalt kord, kui olin alles väike laps. Ta vastas: «Nii suur ja nii raske nagu peotäis mulda.» Seda tulebki Anne Michaelsi imepärase raamatu ette kujutamiseks ette kujutada. Imepärase - sest see muudab lootusetut ja tantsib hüljatutega. Seda tasub kindlasti lugeda!» - John Berger, teoste «G, nägemise viis» ja «Laulatuse» autor.

«Aeg-ajalt ilmub romaan, mis lausa rabab oma ilu, terviklikkuse ja inimlikkusega. Lugu Teise maailmasõja tõttu orvuks jäänud luuletaja otsingutest on nii vahetu, et meil tuleb taas õudustele silma vaadata. Hämmastav saavutus.» - Rosemary Sullivan, teose «Varjudelooja: Gwendolyn MacEweni elu» autor.

«Kõik leheküljed ergavad harukordse kõlbelise tarkuse ilu ja energiat, väljendades ühtaegu armastust inimese vastu ja häbi tema pärast... Nagu kõik suured kirjandusteosed, pürib ka see meelteigatsuste täitumisele. Kogu raamatus pole ainsatki ülearust sõna.» - Sean Virgo, teose «Selakhi» autor.